Mälestused kalmistutel käimisest said alguse lapsepõlvest kui vanaema võttis mind kaasa meie esivanemate hauaplatse hooldama. Lummav oli kalmistut valdav vaikus, müstiline ja sõnukirjeldamatu atmosfäär ja vanaema pühendumus ja põhjalikkus kalmu eest hoolitsemises. Oli selge, et kalmistul käimine ei ole ainult füüsiline kogemus, vaid sinna on põimitud ka hulgaliselt mälestusi, mõtisklusi, austusavaldusi. Igavikuhoidjas on siiani säilinud aupaklikkus kalmistu tavade vastu. Nüüdseks olen selle südamelähedase tööga tegelenud 8 aastat ning kaasanud endaga sarnaste väärtushinnangutega töötajad.